In Dreams

A/N; Nii, ma panin selle jutu siis siia ka üles. Mõned on nii kui nii lugenud juba.








Jälle sajab. Suurepärane, muud vist siin igavas kohas ei juhtugi.
Rasked vihmapiisad langesid Emma helehallile pealuudega dressipluusile ning muutsid selle täpiliseks. Tema kulunud ja täissoditud ketsid olid läbimärjad ning lirtsusid, kui ta astus. Kirjad jalanõudel olid juba laialivalgunud, sest need olid tehtud tavalise sinise pastakaga. Kapuuts oli tütarlapsel vihma eest kaitseks pähe tõmmatud ja ta kõndis kiiresti, et mitte kauaks vihma kätte jääda.
Emma kõndis ühel tühjal kõrvalisel tänaval. Tee oli ebaühtlane ning tütarlaps pidi tihti kõndima selle kõrvalt üle muru, et vältida suuri lompe. Liiklus tänavatel oli peaaegu olematu – Emma oli näinud kahekümne minuti jooksul ainult ühte autot mööda sõitmas. Inimesi tänavatel oli vähe, enamus olid pagenud vihma ja külma eest tuppa. Kogu elu paistis olevat täiesti välja surnud, kõik tundus sünge ja hall.
Ilm oli tõesti halb. Edela-Inglismaal asuvas Exmouthi linnas polnud keegi juba pea kaks nädalat päikest näinud ning pikkade vihmasadude vahel olid ainult pisikesed pausid. Tänane päev veel eriti halb, sest oli varahommikust saadik lakkamatult sadanud. Nüüd Emma ikka tõesti kahetses oma otsust jätta vihmavari koju.
Tütarlaps tuli just raamatukogust, laenutatud raamatud sinises pilvedega üleõlakotis. Kuna tüdrukul oli kodus igav hakanud, siis oli ta läinud raamatukokku, oma lemmik paika maamunal, oli veetnud seal mitu tundi ja oli lahkunud ainult sellepärast, et raamatukogu taheti kinni panna. Emma armastas lugeda ning ta jumaldas seda, et raamatukogu polnud tema kodust kaugel – kõigest kümme minutit jalgsi, sedagi mitte väga kiirel tempol.
Enne koju minemist otsustas tüdruk käia läbi ühest väikesest lähedal asuvast toidupoest. Kauplusel olid punased telliskividest seinad ning akendel asetsesid kollased sildid, mis teavitasid ostjaid igasugustest allahindlustest ja uutest kaupadest. Poe seinal asetses suur silt, mis teatas : Springi kauplus.
Sisse astudes pimestas Emmat ere valgus. Kui ta oli nägemine valgusega kohanenud ja silmade eest olid tantsisklevad valgusetäpikesed kadunud, vaatas tütarlaps poes ringi ning märkas, et seal oli vähe rahvast. Peale ühe ainsa müüja oli seal veel ainult paar inimest. No loomulikult, kes tahakski sellise ilmaga oma kodu turvalisest soojusest väljuda.
Emma kõndis otse küpsisteriiulini. Valik oli seal kesine, kuid õnneks suutis ta leida sealt endale ühe paki šokolaaditükkidega küpsiseid. Yummy, minu lemmikud.
Enne kassasse minemist haaras tütarlaps veel paar snickersit ja kõndis kassasse. Müüjat nähes krimpsutas ta nägu.
Müüjaks oli blond neiu, kes lösutas letil nätsu närides ning oma rõvedalt erkroosasid küüsi viilides. Ta puhus nätsust suurt heleroosat mulli ja Emma peaaegu võpatas, kui see popsatusega katki läks. Tüdruku tulemist nähes ajas müüja ennast aeglaselt sirgu ning lükkas käega näkku sattunud blonde kiharaid eemale.
" Tere päevast," lausus näitsik tüdinult ja hakkas asju läbi lööma. Emma pomises talle vaevukuuldava tervituse vastu. Kui müüja teatas hinna, siis tütarlaps koukis teksade taskust oma rahakoti välja ning pani nõutud summa letile.
" Tänan teid külastamast Springi kauplust," sõnas müüja oma kõrgel venival häälel. Tore, nagu ma ise ei teaks, kus kohas ma olen.
Emma võttis oma ostud kätte ja astus poest välja. Ta ei tahtnud räästa alt tagasi vihma kätte minna, kuid ei tundunud, et sadamine lõppeks millalgil varsti, seega polnud erilist mõtet sinna seisma jääda. Raskelt ohates astus tütarlaps räästa alt välja ning hakkas kodu poole liikuma.
„Hei, Emma !“
Oh ei. Tüdruk tundis selle hääle ära ja krimpsutas nägu. Tal ausalt polnud tuju selle tüübiga rääkida. Tütarlaps tegi näö, et ta pole midagi kuulnud ning läks kiiremini edasi.
„Emma, oota !“ hüüdis see sama hääl.
Emma tõmbas kapuutsi veelgi sügavamini pähe, lootes, et poiss peab teda kellegiks teiseks ja tõstis veelgi tempot.
„Emma Mapleson !“
Jah, tore, kas poleks saanud veelgi valjemini minu nime üle tänava pasundada ? Damn, ma nii väga lootsin, et ta lihtsalt annab alla.
Tüdruk otsustas, et pole enam mõtet üritada selle tüübi eest ära joosta, peatus ja pöördus ringi.
„Hei, Fred !“ lausus Emma ning manas näole sõbraliku naeratuse.
„Miks sa varem seisma ei jäänud ?“ päris poiss pahaselt nohisedes.
„Ma ei kuulnud sind varem,“ valetas tütarlaps. Või lihtsalt pigem ei tahtnud teda kuulda. „Aga mis tahtsid siis ?“
Fred oli Emma klassivend kellega ta istus koos bioloogias. Hmph, igavene tüütus. Tüdrukule käis närvidele tema suur korraarmastus ning pidev vajadus rääkida kodutöödest või millegist muust kooliga seotust, kuid kõige rohkem vihkas ta poisi armastust putukate vastu. Ta võis lobiseda neist lõputult ning jätkas isegi siis, kui ta teadis, et teda ei kuulata. Nüüd saate aru, miks Emma soovis teda vältida ?
„Eem ...“ Tundus, et Fred on veidi närviline. Tütarlaps kergitas ootavalt kulmu ning poiss läks näost roosakaks. Tema aastaringselt haiglaselt kahvatul näol paistis värv eriti välja.
„Seda et ... minu juures on laupäeval väikene pidu ja ... kas sa tuleksid ?“ päris poiss.
Tüdruk jäi üllatusest tummaks. Voah ... See oli küll viimane asi, mida oleks Emma oskanud oodata. Teepidu sipelgafarmis ? Hell no.
„Eeh, vabandust, aga mul on väike vend haige ja ma pean temaga koju jääma, sest mu ema on ära,“ leiutas Emma kiiresti.
„Mõistan,“ pomises Fred mossitades.
„No vaata aga, ma pean nüüd koju minema, vend ootab. Tšau !“ ütles tüdruk ja pöördus. Ta kuulis veel, kuidas poiss hüüdis talle järgi : „Tšau Emma !“ ning tütarlaps hakkas kiiresti kodu poole marssima.

Sa tead väga hästi, mis ma sellest arvan, seega ma nõuan uut osa.